Kust tulevad sportlikud lapsed, terved sportlased

 ja aktiivsed täiskasvanud?

Sportlikule tipptasemele jõudmise eelduseks peetakse ligikaudu kümne aasta pikkust süstemaatilist treeningut, mis  võiks olla keskmiselt 10 000 tundi [1] ehk ligikaudu kolm tundi iga päev. Paljud teadlased arvavad, et see on minimaalne eeldus heaks sportlaseks saamisel. See ei tähenda aga mitte kolme tundi treenimist, vaid selle aja sisse sisse peaks mahtuma mitmekülgne liikumine. Nii laotakse alus mitmekülgselt arenenud kehale, aga mis väga tähtis – ka noore sportlase suhtlemisoskustele, enese väärtustamisele ja enesejuhtimise oskustele.

 

     Lapsed liiguvad, on kehaliselt aktiivsed ja kasvavad aktiivse eluviisiga täiskasvanuteks ning edukateks sportlasteks siis, kui neil on võimalus oma elus õigel ajal õigeid asju teha. Aga millal on õige aeg? Kaasaegsed teadmised ütlevad, et õige aeg ei sõltu mitte niivõrd lapse vanusest eluaastate mõttes, vaid tema arengulisest vanusest, mis võib sünniaastate arvestusest üsna suures ulatuses erineda.

 

     Täpsemaid vastuseid õige aja küsimusele leiab pikaajalise sportliku arengu mudelist (SAM; [2]), mis on viimase 10 aasta jooksul USA ja Kanada noorsportlaste arengu kujundamise peamiseks raamistikuks saanud. SAM mudeli autoriks on tunnustatud treeninguõpetuse eksperdi, sportliku arengu uurija Istvan Balyi. Tänaseks päevaks on selline lähenemine saanud laste ja noorte sportliku arengu suunamise juhtprintsiibiks paljudes riikides, näiteks Kanadas, Austraalias, USA-s ja Suur-Britannias. 

 

Pikaajaline sportlik areng

Viimastel aastakümnenditel võib spordis täheldadamitut negatiivset trendi:

  1. Laste kehaline aktiivsus ja harrastusliku sporditegevusega tegelemine väheneb;

  2. Mitmetel spordialadel ei õnnestu leida noorte pealekasvu;

  3. Liiga paljud spordis potentsiaalselt andekad lapsed koormatakse üle või nad jäävad hilise küpsemise tõttu saavutustele suunatud spordis liiga vara kõrvale?:

    •  Noortespordis kasutatakse vanusele mittevastavaid metoodikaid, tihtipeale on laste võistluskoormus liiga suur, rakendatakse täiskasvanute võistlus- ja treeningtingimusi, ignoreeritakse laste bioloogilist vanust ning arengulisi eripärasid jne.

    • Liiga vähe rakendatakse põhiliikumisoskuste arendamist.

    • Varakult ühele spordialale spetsialiseerunud sportlased kogevad karjääri jooksul liiga ühekülgsest, mitte-eakohasest treenimisest,  põhjustades suurema tõenäosusega ülekoormusprobleeme  (näiteks jooksu ja hüppealade noorsportlastel esineb sageli ostekondropaatiat ehk Osgood-Schlatteri tõbe, mis on tingitud reie eesmise lihase kõõluse kinnituskoha luustumishäirest ülekoormuse tõttu: liiga palju sprintimist ja hüppamist järjestikkustel päevadel);

    • Varane spetsialiseerumine ühele spordialale ja varane võistlema hakkamine ning võidu tähtsustamine põhjustab psühholoogilise ja sotsiaalse arengu häireid, mis võivad avalduda lapse- ja noorukieas aga ka hilisemas eas. Näiteks esineb tippsportlastel oluliselt sagedamini söömishäired kui tavainimestel [3, 4] ja ka depressiooni kalduvad tippsportlased kogema teistest suurema tõenäosusega [5] ja varane spetsialiseerumine võib neid tendentse võimendada;

    • Lapsi, kelle kehalised eeldused võimaldaksid neil spordis edukaks saada, kuid kelle bioloogiline küpsemine toimub teistest aeglasemalt või kes on lihtsalt võistlussüsteemi vanuseklassides nooremad, langevad välja, sest konkurentsi jälgides ja talente jahtides jääb mulje, et nad on kiiremini arenevatest kaaslastest kehvemad. Tihtipeale jäävad need lapsed spordist eemale ning nendel ei ole võimalust oma tegelikku potentsiaali üldse avastada.

  4. Eelnimetatud põhjustel saavad paljud lapsed organiseeritud sporditegemisest negatiivse kogemuse. See võib kergesti muuta kehalise aktiivsuse ja sportimise vastumeelseks ja soodustab väheliikuva eluviisi kujunemist ning sellega kaasnevate haiguste riski suurenemist;

  5. Tihtipeale suunatakse parimaid treenereid töötama tippsportlastega, mistõttu noortespordi treenerite tase võib kannatada.

 

     Selliste probleemide tõttu ongi mitmed riigid elanikkonna tervise ja noortespordi arendamiseks võtnud kasutusele nimetatud SAM arengumudeli, mis kirjeldab, millises vanuses tuleks erinevate kehaliste võimete ja oskuste arendamisele tähelepanu pöörata. SAM-ist lähtumise eesmärk on vähendada noortespordi negatiivseid mõjusid tervisele ja tervislike eluviiside kujunemisele, samuti ebakohasest treeningust tulenevaid takistusi sportliku tippsoorituseni jõudmisel. SAM mudel kirjeldab seitset arengustaadiumi üldisi seaduspärasusi  mudilasest sportlaseks ja hiljem aktiivseks täiskasvanuks kujunemisel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

                               

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

I − Aktiivne algus

Nii tüdrukutel kui poistel 0-6 aastat

 

Esimese sportliku arengu staadiumi eesmärk on anda lapse hilisemale sporditegemisele õige stardipositsioon. Õige stardi annavad lapsele tema vanemad ja seda siis, kui liikumine on pereelu igapäevane loomulik ja  lõbus osa. See tähendab, et sellest vanuses on kõige tähtsam vabal ajal palju liikuda ja teha seda nii, et see pakuks palju rõõmu ja põnevust. Organiseeritud sporditegevus ei ole selles vanuses määrava tähtsusega, ent väga oluline on just niisugune vaba mäng ja liikumine, mille käigus saab laps teha kogu keha hõlmavaid liigutusi. Selles vanuses tuleb lastel omandada liikumise põhieeldused: tasakaal, koordinatsioon, kiirus ja mitmekülgne kiiruslik vastupidavus ning osavus. Kui suure ulatusega liigutused arendavad eelkõige lihaseid ja luid, siis täpsust nõudvad liigutused arendavad väiksemate lihaste kontrolli. Selle vundamendi peale saab laps hiljem ehitada erinevate spordialade harrastamiseks vajalikke liigutusoskusi. Lisaks tasub kindlasti silmas pidada, et mitmekülgne liikumine on äärmiselt oluline ka peaaju arenguks  ̶  nii liigutusoskuste kui tähelepanu-, taju-, mälu- ning enesekontrolli oskuste areng toimub samaaegselt ja paralleelselt.

 

Kuidas anda õige start:

  1. Vanemad võimaldavad lapsel palju liikuda. Selles vanuses ei  tohiks laps olla paigal kauem kui 60 minutit järjest (välja arvatud muidugi une ajal) ja peaksid saama vähemalt 60 minutit aktiivse liikumisega mänguaega päevas, seda igal nädalapäeval.

  2. Vanemad aitavad lapsel omandada õigeid liigutusi, pidades silmas, et õppimine oleks lõbus, sest tüdimus ja ebaõnnestumisest tulenev frustratsioon võivad hakata hilisemat õppimist hoopis takistama. Seetõttu peab õppimine selles vanuses käima läbi lapse enda vabatahtliku mängu, mitte juhendamise ja treenimise. Kui laps muutub küpsemaks, suureneb ka õppimisvõime.

  3. Vanemad korraldavad liikumisega seotud tegevusi, näiteks koduõues, mänguväljaku, pargis või metsas,jälgides, et laps saaks kasutada vahendeid, mis on talle ise mängu alustamiseks vabalt kättesaadavad.

  4. Lapsel lastakse ümbrust uurida ja avastada, hoides tema turvalisusel silma peal. Lapsel võimaldatakse joosta, ronida, hüpata ja kiikuda ega piirata tema liikumist.  

  5. Sobilik aeg alustada võimlemise või ujumise õppimist, aga mitte selleks, et lapsest saaks tippvõimleja ja tippujuja, vaid selleks, et ta saaks lisaks õuele, pargile ja metsale ka teistes põnevates keskkondades uusi oskusi õppida.

  6. Oluline on jälgida, et lapsed arenevad erineva kiirusega ja omandavad erinevaid oskusi erineval ajal.

 

II − Põhiliigutusoskused

Tüdrukutel vanuses 6-8 aastat, poistel vanuses 6-9 aastat

 

Teise staadiumi eesmärk on õpetada lastele kehalise „kirjaoskuse“ aluseid ehk põhiliigutusoskusi ehk kesknärvisüsteemi arenguga seotud liikumisoskusi .  Kui aktiivne algus on vundament, siis põhiliigutusoskused on edasise sportliku edukuse ja rahuldust pakkuva aktiivse eluviisi nurgakiviks. Selles vanuses alustavad lapsed sageli organiseeritud sporditreeninguid ja kohtuvad oma esimese treeneriga. Ent vaba aja liikumine ei tohiks mingil juhul tagaplaanile jääda, seda tuleks kindlasti edasi toetada ja soodustada, vanemate eeskuju ja laste kaasamine oma aktiivsetesse tegevustesse on endiselt väga oluline.

 

Millest lähtuda põhiliigutusoskuste õpetamisel?

  1. Vanemad hoolitsevad selle eest, et laps oleks igal päeval kehaliselt aktiivne, vähemalt 60 minutit aktiivset liikumist on normaalse kehalise arengu minimaalne eeldus. Mitmed lühema kestusega tegevused on enamasti kasulikumad kui üks pikk treening.

  2. Last julgustatakse proovima paljusid erinevaid sportlikke tegevusi ja spordialasid. Arvamus, et laps peaks varakult spetsialiseeruma ühele spordialale, on ekslik. Vääruskumus, et laps peaks varakult valime ühe ala ja selle juurde jääma, püsib visalt, ent teadusuuringud on selle juba ammu põhjendamatuks kuulutanud.

  3. Lapse sportlikud tegevused peavad sisaldama jooksmist, hüppamist, vahendi viskamist ja püüdmist ning täpset löömist.

  4. Oluline on jälgida, et liikumine valmistaks lapsele rõõmu. Kui see nii ei ole, tuleb liikumise tingimusi muuta nii, et liikumine oleks rõõmus ja lõbus tegevus. Laste sporditegemise keskne põhimõte on see, et kasu, mis laps spordist saab, peab olema suurem kui kahju. See tähendab, et positiivsed emotsioonid ja tervisele saadavad kasud peavad ületama negatiivsete emostioonide hulka, väsimust, valu ja vigastusi. Piirangute seadmine sportimiseks peab olema põhjendatud − need võivad olla kas ajutised või püsivad (tõsisemate terviserikete korral).

  5. Lapsega vesteldes on oluline rõhutada seda, et sporditegemise peamine eesmärk on osavamaks saamine, enda arendamine ja spordi nautimine. Selles vanuses tulemustele ja võitmisele keskendumne hakkab lapse sportlikule arengule tegelikult „kaikaid kodaratesse loopima“ ja pikaaegselt võib see kasu asemel hoopis kahju tuua, seda vigastuste, tüdimuse, psühholoogilise läbipõlemise ja psüühika- ning käitumishäirete soodustamise läbi. 

  6. Jõu arendamisele suunatud spetsiaalseid harjutusi selles vanuses ei ole vaja, jõunäitajate paranemine saavutatakse läbi normaalse arengu ning liigutusoskuste omandamise. ; Suurte raskustega trenažööridest ja hantlitest-kangidest tuleb hoiduda; selles vanuses sobivad harjutused enda  keha raskusega, topispalli ja võimlemispalliga tehtavad harjutused. 

  7. Treeneritel ja instruktoritel peab olema pädev väljaõpe, mis valmistab neid ette laste juhendamise ja treenimise eripäradest lähtuvaks pedagoogiliseks tööks.

 

III - Treenima õppimine

Tüdrukutel vanuses 8-11 aastat, poistel vanuses 9-12 aastat

 

Kolmanda staadiumi eesmärgiks on õppida sihipäraselt treenima ja arendama nii, et saaks omandada spordialade põhioskusi. Selles vanuses on lapsed  valmis õppima ja arendama spordialade põhioskusi. See võimaldab spordiga tegeleda ja avab uksed nii saavutussporti jõudmisele kui ka elukestva liikumisharrasuse kujunemisele. Lapsevanema tervisliku ja aktiivse eeskuju roll on selles vanuses jätkuvalt oluline.

 

Millest lähtuda treenima õpetamisel?

  1. Toetatakse lapse põhiliigutusoskuste ja üldiste spordiaoskuste arendamist.

  2. Ühele spordialale spetsialiseerimist ja pühendumist tuleks kindlasti veel vältida, sest see võib kahjustada edasist arengut. Selles vanuses tasuks lisaks põhilisele spordialale tegeleda ka vähemasti ühe või kahe kõrval-alaga. Lisaks on tähtis, et lapsel oleks aega ja võimalust vabal ajal ka veel mitteorganiseeritud sportlikke mängude ja tegevuste jaoks, sõpradega õues ja looduses liikuda.

  3. Jõu arendamisel on oluline tagada liigutuste korrektne sooritamine, mida on väga hea teha oma keha raskusega (kükid, väljaasted, kätekõverdused jne) ja topis- ning võimlemispalliga.

  4. Vastupidavuse arendamiseks võiks julgustada last mängima selliseid mänge, mis nõuavad pidevat liikumist, samuti on väga head erinevad teatevõistlused.

  5. Selles vanuses on oluline kiiruse arendamine Seda saab teha harjutustega, mis keskenduvad kiiretele, äkilistele liigutustele, ning kiirusvõime areng toimub peamiselt tänu närvi-lihasaparaadi töö täiustumisele. Väga asjakohased on kiireid suunamuutusi nõudvad tegevused, nagu näiteks kullimängude tüüpi mängud.

  6. Oluline on planeerida tegevusi selliselt, et laps saaks parajal määral võistelda. Kuigi selles vanuses lapsed armastavad võistlemist, on oluline ka korralik treenimine. „Paras määr“ tähendab seda, et 70% organiseeritud spordiga tegelemise ajast peaks kuluma treenimisele ja 30% võistlemisele ning võistlustega seotud spetsiifilisele ettevalmistusele. Pallimängude puhul kuulub pallimängu treening võistlusettevalmistuse alla ehk nimetatud 30% sisse.

  7. Pallimängudega tegeleva lapse puhul tuleb arvestada, et ta saaks piisavalt mänguaega. Kui treenerid lasevad kiiremini arenevatel lastel rohkem ja aeglasemini arenevatel lastel vähem mängida, võtab see hilisema arenguga lapselt võimaluse oma võimed välja arendada.

  8. Võistlevale lapsele on oluline, et vanem näitaks välja oma huvi lapse spordialade vastu ja käiks võistlusi vaatamas. Vanema roll võistlustel on last toetada ja pingutama innustada, tunnustada teda pingutamise eest, mitte võistlustulemuse eest. Treeneri pedagogiroll ei piirne üksnes lapse õpetamise, vaid ja lapsevanemate juhendamise ja nõustamisega.

 

IV - Treenimise treenimine

Tüdrukutel vanuses 11-15 aastat, poistel vanuses 12-16 aastat

 

Neljanda sportliku arengu staadiumi eesmärk on harjutada treenimiseks vajalikke spordalade võtmeoskusi - nii kehalisi kui psühholoogilisi -, mis võimaldaks kogu hilisemas elus nautida tervislikku eluviisi. See staadium algab koos lapse kasvuspurdiga, kus individuaalsed erinevused võivad aga olla väga suured. Keskmiselt on kõige kiirema kasvu aeg tüdrukutel ligikaudu 12. eluaastat ja poistel 14. eluaastat. See on vanus, kus erinevate spordialade vahel võiks hakata valikuid tegema ja tasapisi spetsialiseerumisele mõtlema. Kuigi võistlemisele kuluv aeg suureneb, peaks selles vanuses  pöörama kindlasti tähelepanu sellele, kuidas treeningul omandatud oskusi võistlustel optimaalselt realiseerida, võistlemine ei tohiks olla suunatud ainuüksi võitmisele..

Teatud spordialad, näiteks võimlemine, iluuisutamine, ujumine jt eeldavad varast spetsialiseerumist. PSAM mudel annab ka nendele spordialadele juhiseid, kuidas laste arengut optimaalselt suunata ja varase spetsialiseerumisega kaasnevaid potentsiaalselt negatiivseid mõjusid füüsilisele ja vaimsele tervisele ennetada.

 

Millest lähtuda treenima treenimisel:

  1. Spordis kaugemale jõudmise sooviga laps peaks sellel perioodil hakkama keskenduma paarile spordialale, aga kindlasti mitte veel ainult ühele alale. Last tuleks seejures toetada ja julgustada, aga mitte suunata ühele spordialale spetsialseeruma.

  2. Selles vanuses on keha vastupidavusliku (aeroobse) võime treenimiseks valmis rohkem kui kunagi varem või hiljem, mistõttu vastupidavuse treenimine on sellel perioodil keskse tähtsusega.

  3. Peale kasvuspurdi algust muutub vastupidavuse arendamine väga soodsaks ja selle peamiseks vahendiks on kestvustreeningud madalatel intensiivsustel. Samuti on võimalik toetada kiiruse ja jõu arendamist, eriti efektiivseks muutub see perioodi lõpuosas. Lisaks on oluline painduvuse säilitamine ja parandamine, sest luud, kõõlused, sidemed ja lihased kasvavad kiiresti.

  4. Jõu arendamine on tõhusam: 1) tüdrukutel peale kiiret kasvuspurti või menstruatsioonide tekkimisel  2) poistel  keskmiselt 12-18 kuud peale kiiret kasvuspurti.

  5. Treeningute ja võistluste proportsioonid muutuvad ja nüüd peaks ligikaudu  60% ajast saama pühendatud treenimisele ja 40% võistlemisele ning võistlustega seotud spetsiifilisele ettevalmistusele. Siin tuleb arvestada, et kui liiga palju võistelda, siis võtab see ära aja, mida tuleks kasutada hoopis kvaliteetseks treenimiseks. Teisalt, kui liiga vähe võistelda, siis makstakse lõivu võistlusolukordade tehnilis-taktikaliste oskuste ja otsustamisoskuste arendamise arvelt. Sellel perioodil peaksid ka treeningud juba sisaldama hulgaliselt võistlussituatsioonidele sarnanevaid harjutusi ja olukordi.

  6. Kui tegemist on varast spetsialiseerumist eeldava spordialaga, siis peaks algama periodiseerimine ehk lapse spordiaasta peaks jagunema üheks või kaheks tsükliks, mis on omakorda jagatud mitmeks erineva fookusega faasiks.

  7. Võistluskoormuse suurenedes ja sellega kaasnevate psühholoogiliste väljakutsete ilmnedes muutub oluliseks psühholoogiliste oskuste õppimine selleks, et nii võistluspinge kui kehalise treeningu koormusega hästi toime tulla. Seega on oluline jälgida, et laps saaks omandada head toimetulekuoskused.

  8. Varasemast suurema kaalu omandab spordivarustuse kvaliteet.

 

V - Treenida selleks, et võistelda

Tüdrukutel vanuses 15-21 (±) aastat, poistel vanuses 16-23(±) aastat

 

Sellesse sportlase arengu staadiumisse langeb täiskasvanuks saamine. Samuti toimub siin ühele spordialale spetsialiseerumine ja ühespordiala sees teatud põhiala(de)le või mängupositsioonile spetsailseerumine, mis nõuab juba kitsamat erialast treeningut. Seega omandatakse selles vanuses kõrgema taseme oskusi ja arendatakse sportlikku enesekindlust. Selle staadiumi eesmärk on oma kehalise treeningu optimeerimine ja võimete ning oskuste väljaarendamine.

Tähelepanu - enne kui alustada treenimist selleks, et võistelda, tuleb täielikult selgeks õppida treenimise treenimine ja edukalt läbida eelmiste staadiumite kõik ülesanded. Kui eelnevalt kirjaldatud staadiumid pole korrektselt läbitud, siis on noorel oluliselt suurem tõenäosus ennast vigastada, mis omakorda mõjutab tema igapäevaelu ja suhtumist kehalisse liikumisse ning seeläbi võib negatiivselt mõjutada kogu tema ülejäänud elu tervise kvaliteeti. Erinevates staadiumites kehaliste võimete ja liigutusoskuste mitmekülgne arendamine on eelduseks, et jõuda võimalikult hea ettevalmistusega sellesse viimasesse staadiumisse. See kõik on vajalik, et tagada noorsportlase hea tervislik  seisund ning funktsionaalne võimekus. Luu- lihaskonna, aga ka südame- veresoonkonna  mitmekülgne arendamine on eelduseks, et noorsportlasel ei tekiks koormuste edasisel tõstmisel ja spordialale spetsialiseerumisel ülekoormusprobleeme. Kindlasti tuleb noorportlaste puhul arvestada nn individuaalsete eripäradega, st et lapse küpsemine ja areng võivad ühe ja sama kronoloogilise vanuse korral väga suuresti varieeruda.

 

Millest lähtuda võistlemiseks treenimisel?

  1. Noorsportlane treenib nüüd aastaringselt, kõrge intensiivsusega ja individuaalseid eripärasid, kindlaid võistlusi ja oma kitsamat erialast spetsialiseerumist arvestades..

  2. Selles staadiumis on treeningu sisuks võistlusteks valmistumine ning selliste oskuste õppimine, mida võistlustel kasutada.

  3. Igale noorele sportlasele tuleb kindlustada individaalne lähenemine nii kehalise kui psühholoogilise treeningu osas. Tehniline ja taktikaline treening keskenduvad tugevuste väljaarendamisele ja nõrkuste kõrvaldamisele.

  4. Sellel staadiumil saab võistlemine ülekaalu tehnilise ja taktikalise treeningu ning kehaliste oskuste arendamise üle. See tähendab, et ligikaudu 40% ajast kulub treeninguele ja 60% võistlemisele ning võistlustega seotud spetsiifilisele ettevalmistusele.

  5. Sellesse staadiumisse jõudnud noored peaksid lisaks perioodilistele spordimeditsiinilistele terviseuuringutele* 1-2 korda aastas läbima füsioterapeutilise hindamise, et ennetada vigastusi ja võimaldada noorel kvaliteetselt treenida. Samuti on oluline õpetada noorsportlastele, kuidas treeningutest paremini taastuda (vedeliku tarbimine; kuidas toituda treeningu/ võistluse järgselt; lihasvalulikkuse ennetamine läbi venitamise ja eriharjutuste jne)

 

VI - Võidu nimel treenimine

Naistel alates 18 (±) eluaastast, meestel alates 19 (±) elaastast

 

Sellel arenguetapil treenitakse selleks, et rahvusvahelisel tasemel teistest parem olla.  Sellele tasemele jõuavad vaid kõige võimekamad ja pühendunumad sportlased, kes enamasti treenivad ka kõige kompetentsemate treenerite juhendamisel.

 

Millest lähtuda võidu nimel treenimisel?

  1. See on sportliku arengu eelviimane staadium, kus keskendutakse kehaliste võimete ja sportliku soorituse igakülgsele ja täielikule väljaarendamisele ja realiseerimisele võistlsutingimustes. Igakülgne väljaarendamine hõlmab jõu, vastupidavuse, painduvuse,  erialaste liigutusoskuste, kiiruse, sobiliku toitumisalase ettevalmistuse, otsuste tegemise oskuse ja psühholoogiliste oskuste maksimaalset arendamist, millele võib erinevatel spordialadel lisanduda veel mitmeid erinevaid aspekte.

  2. Selles staadiumis edu saavutamine eeldab vajalike kehaliste võimete, tehniliste ja taktikaliste ning psühholoogiliste oskuste täielikku väljaarendamist. Veelgi enam, see eeldab, et  kehalise treeningu alused on saavutatud arenguliselt sobilikul ajal ehk nii nagu varasemate staadiumite juures kirjeldatud.

  3. Võrdlemisi suur hulk treeningutest tehakse kõrgete intensiivsuste juures eesmärgiga ajastada oma võimekust teatud võistlusteks. Treeningud on hoolega planeeritud ja võistlushooaeg jagatakse üheks, kaheks, kolmeks või enamakski treeningutsükliks, sõltuvalt spordialast ja sportlase individuaalsetest vajadustest.

 

VII - Aktiivne eluviis terveks eluks

Kõikides vanustes mehed ja naised

 

Sellele staadiumile võib jõuda igalt staadiumilt, ent tavaliselt jõutakse siia treenima õppimise staadiumi juurest.  Sellesse staadiumisse jõudmine tähendab sujuvat suundumist elukestva kehalise aktiivsuse ja liikumsharrastuse ning aktiivse eluviisi juurde. Ükskõik, millise staadiumi juurest siia jõutakse, tuleks siiski kogu lapse ja nooruki  arengu jooksul peaks silmas pidama ühte olulist  eesmärki − jõuda tervisliku ja aktiivse eluviisini.

 

Millest lähtuda aktiivse eluviisi eelduste kujundamisel?

  1. Väga paljude inimeste jaoks on nende viimased mälestused saavutusspordist negatiivsed. Nad on kogenud seda, et ei pääsenud võistkonna koosseisu, ei kvalifitseerunud koondisse või võistlustele, said vigastuse, kaotasid lootuse ning otsustasid seetõttu spordist ja ka liikumisharrastusest üldse loobuda. Spordielu korraldamisega  seotud inimesed peaksid hoolitsema selle eest, et saavutusspordiga lõpparve tegemine ei tähendaks väheaktiivse eluviisi algust.

  2. Ehkki treenerid sageli pelgavad sportlaskarjääri lõpu peale mõtmelist ja püüavad vältida, et sportlane sellele mõtleks, on tegelikult sportlase vaimse ning sotsiaalse tervise säilitamise ning  hilisema aktiivse eluviisi saavutamise seisukohalt hoopis väga oluline, et sportlane valmistuks nö „eluks peale sporti“. Ühest küljest teeb see karjääri lõpetamise psühholoogiliselt kergemaks. Ent väga tähtis on ka see, et suurem kindlustunne ja parem valmisolek tuleviku suhtes vähendab psühhologilisi pingeid karjääri ajal ja tegelikult hoopis toetab sportlase motivatsiooni, kehaliste võimete ja oskuste arendamist ning sportliku tippsoorituseni jõudmist. Kui treeneril endal ei ole oskusi või aega sellise ettevalmistusega tegeleda, siis tuleks kaasata pädev spordipsühholoogia spetsialist. Karjääri lõpuks valmistumine on väga oluline osa psühholoogilisest treeningust.

  3. Nii saavutusspordi lõpetanud sportlasi kui varasematel arengustaadiumitel liikumisharrastuste juurde jõudnud lapsi ja noori tuleks toetada nende püüdlustes tegeleda selliste aladega, mida nende eeldused ja oskused soosivad ja mis  rõõmu valmistavad,  tervist toetavad ja suhtlemis- ning kuulumisvajadusi rahuldavad. See aga saab kõige tõenäolisemalt juhtuda siis, kui laps on saanud omandada põhiliigutusoskused ja treenima õppimise strateegiad.

  4. Karjääri lõpetavaid tippsportasi tuleks toetada ja julgustada jätkama vähem intensiivsetel koormustel seeniorite tasemel sporti tehes või liikumisharrastusega tegeledes.

 

Millised on SAM mudeli nõrkused?

SAM mudel jagab sportlaskarjääri lapsepõlvest tippsportlaseks ja/või aktiivseks liikumisharrastusega tegelejaks kindlatesse staadiumitesse, igal staadiumil nähakse nii noorsportlasele, treenerile kui lapsevanemale ette teatavad ülesanded ja vastutusala. Siiski tuleb silmas pidada, et vaatamata kalendaarse vanuse asemel bioloogilisele küpsemisele keskendumisele on tegemist siiski mudeliga, mis põhineb keskmiste väärtuste ja tüüpiliste arengukäikude silmaspidamisel, ent paljud lapsed on „tüüpilisest lapsest“ üsna kaugel. Mõne aasta eest Austraalia tippsportlasi uurinud teadlased leidsid, et teel tippsportlaseks saamisel on mitmeid erinevaid arengukäike ning  oluline on silmas pidada noore inimese individuaalset arengut. Sportliku edukuse tagab väga suure hulga bioloogilise, psühholoogilise ja sotsiaalse arengu ning keskkonnategurite koosmõju, nende tegurite üksteist võimendavad ja kompenseerivad koostoimed. Seetõttu  ei peaks PSAM mudeli staadiumeid võtma mitte väljakirjutatud retseptina, milles vanuse mõttes näpuga järge ajada, vaid üldiste põhimõtete kogumina, mis püüab luua pikaajalise tervist toetava arengu seisukohast olulist tasakaalu ühiskonnast tuleva võistlemise surve ja kehalise, psühholoogilise ning sotsiaase arengu seaduspärade vahel [6].

 

 

Kokkuvõtteks

  1. Varases eas spordiga alustamine on tähtis, ent kui liiga vara keskenduda ühele spordialale ja selles teistest parem olemisele, siis taksitame laste sportlikku arengut täiesti põhjendamatult ja väga olulisel määral. Varase arenguga lastega sama heade eeldustega hilisema arenguga lapsed langevad spordist välja, ei saa oma sportlikku potentsiaali realiseerida ja võivad saada spordist hoopis eluaegse mõjuga negatiivse kogemuse, mis maksab lõpuks kätte viletsas tervises ja madalas elukvaliteedis.

  2. Kuna mõnel spordialal on varane spetsialiseerumine paratamatu, siis tuleb nende alade puhul hoolega jälgida, kuidas varase spetsialiseerumise potentsiaalseid riske vähendada ja põhjendamatuid kahjusid ära hoida.

  3. Paljude spordialade uuringud näitavad, et mida kauem õnnestub spetsialiseerumist ja suuri treeningumahtusid edasi lükata, seda suuremad on spordis edukaks saamise võimalused.  

  4. PSAM ei ole mitte treenigplaan noorele sportlasele, vaid üldiste põhimõtete kogum, mida sportlase arengus ja otsuste tegemisel silmas pidada selleks, et spordis andekat last ja noort mitte ära rikkuda ega mitte kõrvale heita.

 

Koostajad:

Mati Arend, Tartu Ülikooli assistent, füsioterapeut

Aave Hannus, Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teadur

Jarek Mäestu, Tartu Ülikooli spordibioloogia dotsent

Katrin Mägi, Tartu Ülikooli teadur

Eve Unt, Tartu Ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi dotsent

 

 

 

Märkused ja allikaviited:

[1] Tegelikult on tippsoorituseni jõudmiseks tehtavas harjutamise hulgas väga suured erinevused. Mõned jõuavad tippu 3000 tunniga, teised ei jõua ka 25000 tunniga. Nii et see 10000 pole mingi reegel, vaid keskmine orientiir. Tippsoorituseni jõudmine on väga paljude bioloogiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete ja keskkondlike tegurite vastastikmõju tulemus. 

 

[2] Balyi, Way, & Higgs (2013). Long-term athlete development. Champaign, IL: Human Kinetics.

 

[3]  Reardon, C. and R. Factor, Sport Psychiatry. Sports Medicine, 2010. 40(11): p. 961-980.

 

[4] Sundgot-Borgen, J. and M.K. Torstveit, Aspects of disordered eating continuum in elite high-intensity sports. Scand J Med Sci Sports, 2010. 20 Suppl 2: p. 112-21.

 

[5] Hammond, T., et al., The prevalence of failure-based depression among elite athletes. Clin J Sport Med, 2013. 23(4): p. 273-7.

 

[6] Ford, P., et al., The Long-Term Athlete Development model: Physiological evidence and application. Journal of Sports Sciences, 2011. 29(4): p. 389-402.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

SAM mudel lähtub bioloogilisest arengust, sealhulgas suhtelisest kasvukiirusest ja asjaolust, et erinevate sportliku võimete arengus esinevad nn tundlikud perioodid, mil nende võimete arendamiseks on aeg soodsam kui varem või hiljem. Joonisel on need tundlikud perioodid tähistatud positele ja tüdrukutele lähtuvalt bioloogilisest arengust erineva värviga. 

Selle lehekülje sisu on koostatud Hasartmängumaksu Nõukogu projekti "Spordivigastuste ennetamise juhendmaterjalide väljatöötamine" raames.

PeaTreener OÜ

Registrikood 12262024

 

+372 56 24 12 07

info@peatreener.org

 

Sojamaa keskus 11, 60528 Tartu vald, Tartumaa

 

© 2013 - 2019 PeaTreener OÜ

All rights reserved.

  • Facebook App Icon